Minu eile lõppenud lugemiskogemus oli Jan Kausi “Tema”. Tegelikult see kogemus ei lõppenud, vaid elab veel edasi ja seepärast see sunnibki mind kirjutama. Ma ei ole Eesti kirjandusmaastiku kinnisilmi tundja, samuti ei ole ma kunagi ühtki romaani arvustanud. See on vabanduseks, et mitte riivata ühtki kirjanduskriitikut, sest amatöörid ei saa ju professionaali riivata. Järgnev on siiski pigem mõtisklus lugemiskogemuse üle, mitte arvustus.
“Tema” ei ole kindlasti mu lemmikraamat, aga “Tema” puudutas mind rohkem kui mõni teine raamat viimase viie aasta jooksul. Olen aus, ma polegi neid ju nii meeletult palju lugenud viimaste aastate jooksul. Kõigest suviti, sest sügistalvkevadel hõivab mind erialane kirjandus. Ootasin kannatamatult semestrilõppu just seepärast, et olin lubanud endale, et ostan selle raamatu ja loen selle suve esimese raamatuna just “Tema” läbi. Minu ebausk hoiatas mind, et tavaliselt võib mul ostetud teos jääda poolikult loetuna riiulile ja ehk oleks targem minna hoopis raamatukokku. Õnneks “Tema” raamaturiiulile enneaegselt ei kolinud.
Tundsin peategelase suhtes mitmesuguseid tundeid. Kõigepealt Sten vihastas mind korduvalt. Mõtlesin lausa ärritunult “ta on üks kompleksides egomaniakk, nõrk mees, kes ei oska oma nõrkustega toime tulla, eneseimetleja”. Mida kõike veel. Kohati elasin talle kaasa, näiteks siis kui ta Ervinil Saksamaal külas käis, kuid too oma uue elu ja rikkuste keskel ei olnud enam Steniga ühel lainel. Ja loomulikult siis, kui Mirjam Stenile väljapressimise lavastas. Kaasaelamine ei olnud puhas, ma usun, et ma parastasin ka veidike. Need tunded tekkisid siis, kui ma kogesin raamatut “seest” st osalejana esimesel tasandil. Eemaldudes teisele tasandile, vaatleja ja osaleja piirialale, ma taipasin kui naiivne on niiviisi tunda ja see naiivsus vaimustas mind. Et ma suutsin osalejana raamatu sisse minna, kuid mitte midagi muuta, vaid ainult kaasa elada, kaasa tunda või parastada. Kolmas tasand ei ole enam nii huvitav, sest see on selline tasand, kus ma mõtlen, miks autor tegelaskuju just sellisena kirjutas ja miks ta midagi just nii väljendas. Mulle ei meeldi raamatut lugedes kõõluda üleolevalt kolmandal tasandil ja olla enda arust nii arukas, et ei lase raamatul mind enda sisse neelata.
Samastasin end päris mitme tegelasega. Kord idealistist Hendrikuga, kord küünilise Steniga, kord mõistatusliku Mirjamiga. Tuleb tunnistada, et ka Aadu tagamõteteta külalis- või inimlahkus ja loomulikkus ei jätnud mind külmaks.
See on muigega kirjutatud raamat. Ma kujutan ette autori muiet teose kirjutamise ajal, isegi kui seda ei olnud. Ma muigasin ka pidevalt, sest Jan Kausi pikantne keelekasutus lihtsalt pani muigama või mõnuga naerma.
Imelik, et lugemise ajal hakkasin mõtlema kuidagi selgemini, lõpetatud lausetega. See on sama nagu võõrkeelses keskkonnas viibides hakkan mõtlema võõrkeeles.
“Tema” muutus “Sinaks". Egotripist vintsutatud peategelane hakkas nägema inimesi iseenda ruumis. Ja sellistena, kes suudavad teda mõjutada. Steni “ma jään alati ellu” ei tähendanud enam seda, et on kõigepealt Sten ja siis maailm, mis teda ei mõjuta. “Ma jään ellu” tähendas nüüd seda, et armastus võib paisutada või ka lõhki ajada, kuid selle võib tunnistada omaks. Omas ruumis sellele alluda. Sten leebus ja avanes.
No comments:
Post a Comment